— 68 —
anta nende asemele muud kui healega kirjatäht lisaks, mis seda puudu ial ei jõua äratasuda. Nõnda oleme hilja aegu ühest uuest wäga targa mehe kunstlikust kirjast üleslugenud, et kümne lehe poole peal. kui meie uuendaja wärki peaks kirjutama 627 healeta tähte maha jääks ja selle kahjule mitte suuremat lisa ei tuleks, kui 97 healega tähte, mis wähem on kui üks kuuendik. Kilplased palusiwad ülem-isandat alandlikult, uutwärki kirjutamise solkimist Kilpla wallas ärakeelata, ja ei kellegile pikemalt luba anda, wanast „tuderitud“ meeste kirja joonelt kõrwale astuda. Uppakallo ülem-isand lubas nende palumist läbi katsuda ja selle peale neile wastust anda. Minekul läksiwad Kilplased kõik jälle ülem-isandat saatma ja saiwad rohkest joodraha.
Kakskümneskuues peatükk.
Mis Uppakallo isand Kilplastele wastuseks oli annud.
Ülem-isand oli Kilplast lahkudes kogukonna-pääwanemale pitseriga kinni pandud kirja annud, mis teisel päewal kogukonna nõuu-kojas pidi rahwale etteloetud saama. Kirjas seisis nõnda:
„Minu armsad Kilplased: Teie kirjakeelduse palumist olen ma läbi mõtelnud ja leidnud, et niisugust keeldu kogonist tarwis ei ole. Nõnda kui teil woli ja meelewalda on, kõigis toimetustes halpimise kombeid igapidi täita ja teha, niisamati ka igalühel Kilpla kirjamehel tema laulu ja tegu awaldada, kudas ta ise tahab. On nüüd üks ehk teine neist hoopis pööraseks läinud, wana tutawa tallermaa maha jätnud, kus tänini kõik küla-kari käinud, ja hullul kombel jälgita metsa jooksnud — siis ärge keelake teda mitte, waid laske teda niikaua suisa sääl edasi minna, kunni ta rägastiku sarwipidi kinni jääb ja mõtlemise aega leiab: et seinast kedagi läbi ei pease. Seda sundimist ja tungi ei ole mitte, et üks mõistlik Kilplane niisuguse teelt kõrwale läinud raamatukirjutaja lori peab lugema, kes sõnad sedawiisi püüdnud ülespanna, kui
