„Mina.“ Ma vastasin: „Ma palun mitte naljatada, et Teie vallavanem pole, seda ma tean, Teie olete Kook, vallavanem on Roots, aga Rootsi ma ei tunne.“ Sel toonil läks veel edaspidigi meie seletus. Nagu ma mäletan, vastas nüüd mu küsimise, s. o. kõneles esimene abi Moor, teatades, et kirja veel sääl ei olla. Minu küsimise pääle, kas Teie Roots olete, vastas alles Roots tema kõrvalt ennast nimetades. Alles teisel korral võisin ma kirja sisuga tuttavaks saada. Kirjutaja (nüüd surnud) luges ta mulle ette, ja et ma Vene keelt ei oska, tõlkis ta ka. Sisu oli, et ma Tartus ilma passita ja ametita olen ja sellep oma valda saadetud. Ma palusin passi, vallavanem teatas, passi lehti ei olla, ma palusin vallatunnistust, ka seda ei saanud. Jaanuari käigul 1895 üteldi, et passiseadus muudetud, passiraamatud antavat, aga neid veel käes ei olevat. Kõige viimne passi, kliiniku ja pääraha rehknungi palumine oli 6 sept. 1895. Tint, mitu aastat seisnud, oli liig hall, ometi loodan, et tast aru saadi. Palve kirjutasin oma nimekaardi pääle ja tagavaraväeline (? Nopel) viis tähe kohtumajasse.
Nii palju sellest tuimastavast, mind rõhuvast, unustada tahetavast, ometi mitte kordaminevast pärast-kliinikulisest Alatskivi elust. Minu kirjanduslik võim on kadunud, seda tunnen ma. Mõlemad, Saksa kui Eesti keel on kirjanduse tarvis nüriks jäänud, ununud, valu ja kannatatud toores kius on mõjunud. Veel mullu talvel 1894 dets. ja 1895 jaanuari kuul käisin ma Tartus, kirjanduslikkude otstarbete pärast, ei võinud aga ässituste pärast
