Kui pärast „Oleviku“ pool teenisin, mõtlesin: ununenud ajad!
10 aastat oli mööda läinud. Ühel päeval küsisin „Oleviku“ toimetajalt luba Väike-Maarjasse kuuks ajaks sõita. Tööjõudu oli ilma minutagi, kui taheti lubada. Lehe töö oli — rahvale lugemist anda!
Grenzstein ehitas sel suil oma maja. Käis ainult kodu sööma. Lõuna ajal trehvasin korridoris, küsisin. „Ärge ajage mind kolerasse!“ vastas tema.
Hull vastus, mõtlesin. Aga tema oli karm üleüldse. Meie olek ei olnud halb olnud, sõprade vahene ka mitte. Ma ju seda ei võinud tahta ega tahtnudki.
Kostus oli kare, aga ei olnud ju ka käsk: ära mine! (Küllap vist siis ikka silumiseks juurde lisati: minge!)
Ma läksin. Olin kuu ära. Oli palav aeg. Imestasin, et Kilsi vaksalis jaama hobustepidaja, liht inimene, karu kombel minuga ümber käis. Kui hobuseid küsisin: ei ole! Tahan tulema hakata: ehk saab! Saadigi. Aga vaheajal pakuti — attshishtshinat. Ei taha. Kuhu lähete? Sinna jne. „Ise tegin rahad.“ Andis 1. rublased sellesama (1892) aasta paberirahad pääle vahetuse tagasi.
Rääkisin ühe Liivimaalt tulnud koolmeistri pool ühe mõisavalitsejaga paar sõna: valitseja jäänud — kuulge nüüd — kolerasse! kõneldi. — Vale. Kilsi vaksalis üteldi üks vagun kolerat olevat — ühe sõnaga, minul oli esimene, ma usun, esimene kartus elus, et — et kõik korras ei ole!
