voorimeheks saatnud, mu omapoolse mehe ja ma läksin, Gr. jumalaga jätmata, see oli oma maja juures, Tartust ära.
See ei olnud just viisakas. Aga teadku nüüd keegi, mis mõnikord inimesel on: hra S. voorimehe saatmine — siis nad tahavad — pidi mulle vastuseks olema, et minust, mida varem, seda parem, Gr. lahti tahtis saada.
H-ra S-ga nüüd — see oli sel puhul minule ka, arvasin, karune. Meie ei olnud just hääd sõbrad, aga saime siiski läbi. Elasime kaunis sõbralikult, mõnikord südamlikult. Siiski oli meie loomuste vahel kui vahe, mis ligemat südamlust keelas.
Sel sügisel kord olime enam karvased kui hääd. Ma ei tea, kuidas ehk miks. Kas oli igamees oma koha pärast mures, et teine selle talt ära õõnestaks. Vahest. Küll ei olnud meil üks töö, kuid hra S. käes oli tähtsalt minu enese elu otsus: laideti kontoris lehte, siis oli mul minek — ja seda otsust nüüd endas võis ju inimene, kui jahe, kare, ehk mitte rahul, inimlikult mu kasuks-kahjuks anda.
Selles tükis oli minu koht täitsa hra Söötist ärarippuv, mitte Grenzsteinist. Halb on teise lehte kirjutada. Siis olid ju „Olevikul“ tähtsalt — lugejate soovid otsuse andjad.
Täida lugejate soovi, toimetaja, tema nõuandjate…
Eesmärgid — ütlesin, lugejate soovid… Igapidi piiratud, isegi ajast madalamal — kõik allikad kinni…
Seda pahem siis oligi, et S. mulle ehk õige tähtsalt lehe sisus kaasa kõneles: lugejate soovid!
