Kolmandal õhtul ja ööl suur koerte kära naabri talus. Kui murravad. Mina käin ju püssiga ümber, ehk hobuvargad murdmas.
Teine päev kuulen, kui naabrilt küsin: Metsavahid olnud neil vahil — vahtipidamas salaküttide pääle.
Ma sõitsin teine päev Tartu. Siin tulid mulle linnavahid järele!
Asi joones!
Tulid järele ühte raamatupoodi, ukse pääle vaatama, kuhu ma sisse olin astunud.
Ma tean, et nad minu pärast vaatasid.
Midagi jäi vahele.
Selsamal päeval, kui ma kuulsin, et salakütte vahitud, sain nõnda öelda lennu päält „Olevikku“ silmata. Ühest härjast oli kõne, keda austatud. Ei ole ime, et kareda ümberkäigu järele järelpilkamist kardetakse. Ka mina mõtlesin, et Gr. mind pilkemärgilauaks valinud. Ei saanud aega lehte enda käes pidada. See oli veel ise mure.
Kui linnavahid mulle järele olid tulnud, ärritas see mind hirmsasti. Viha oli mõõtmata — au hirmsasti haavatud. Siis siin on „Kern des Pudels“, mõtlesin. Ma tormasin hra T. poole, siis linnavahtide ülema poole. Ei oska Vene keelt. Katsusin Saksa keeles. Kiusatakse taga, verfolgt man, kes? Aga nüüd ei tea. Ja kes oleks minu asemel teadnud?
Viimaks tuli meelde „Oleviku“ kiri. „Niisugune kiri.“ „Kas Gr. teid kiusab, seda ju ei ole.“ „Vist ta abi, hra S.“ „Ah, Geschwätz, — minge kreisiülema juurde.“ Sinna ma ei saanudki.
Haiguse viisin koju, et — S., et Gr. pääle kaebanud olin — südamevalu, äraandja tundmuse, ja ometi olin ma tõtt kõnelda tahtnud.
