Miks ei katsuta enne labane, näotu olla, et ilusale ja vaimustavale tõusta! Miks tahetakse kohe suur olla?
Tuglas: „Oma päikese poole.“ Miks otsitakse eha kumas surma müstilisi varjusid õnneliku noorpaari kirjelduse alguses, ehk olgu siis, et õnnelik naine tõesti närvihaige, enam, vaimuhaige on, sest et ta oma õnne kardab.
Terve inimene ei karda õnne. Ja on närvihaige — siiski ometi on kõik see olemise eleegia nii kruvitud, sunnitud, et — rohkem haledust kirjutaja vaeva, kui ta esituse vastu tunned…
Tagasi oma eelmõtete juure pöörates, tahaksime vist kõik uskuda, et asjadest, mitte nende varjudest, midagi sünnitada laseb.
✻
Meie tahame südame tormirutulist tegevust, tundekiirust seisakule panna; meie tahame tarretust liikuma seada, halli aega kõnelema, kaljumäge vägevust avaldama — looduse esijõudu. Loodus teeb sedasama, teisendab. Olgem siis luues loomulikud!
✻
Ei ole kunstnik, kes kõneleb. Ei ole kunstide vahel kasvanud, asjas vilunud kunstitundja.
Aga ajab taga — ajab taga, mis kisendab, ja rahul ei ole.
Hallus, hämarus, väsimus, õudsus — ütleme parem: kirjutada katsuv mittemidagisus, noorus, selge, pehme, roheline noorus! —
Küllap need ära leiavad, kellest see mõeldud.
72
