gev, ükskõik kus, aga kord on ta seda siiski. Ennos ei lähe suuruseni, vägevuseni kusagil.
Ma tahaksin „Märgitud“ juures öelda: ta tahab palju anda. Aga mis sa siit ei saa, loodad teistest numbritest. Aga sääl ei ole seda vast niigi palju. Otsin varjust väljatulekut — ei tulda. Õhk ei puutu külge.
Ei mõista, ei saa aru. On need kaebekeeled kodumaale — kas siis see nii ära kahvatanud, kui ära elanud on? Ei. Temas on elu. Ajas on vägevus, saamine, loomine, elu, kui see kui kitsas oleks. Lauliku rind avaldagu temast. Ennol mitte.
Kui mõtleksid, et see kaebtus E. laulus isiklik kannatus on — peidetud kuni „iseendasse kadumiseni“, siingi tuleks varjatud leek kusagil ikka välja. Aga ei ka siin. Küll laulab Enno kusagil: „Sa tulid haigelt koju, mu kodukoha kaunim lind“, umbes. Ja siin räägib tõsine valu. Kuid „Uutes luuletustes'“ teda, seda tunda Enno mõistmiseni ei ole.
Nii siis tuleks öelda, et Enno valuta valu kunst on. Aga äpardanud kunst.
Ja siis, kas „Mere kaldal laulda“ ja „Noore kotka laul“ luule on, või proosa on, või midagi on, seda ma ei tea. Ja miks teda trükitud, seda ma ka ei tea.
✻
Ridalat mina ei ole lugenud. Aga ma tean, mis Ridala on. Ridala tahab uusi sõnu rahvale kätte muretseda luule kaudu. Võta!
Luule kaudu uusi sõnu anda…
Meelde tuleb lugu pikameelsest talupoisist, kes mõrsjat loetama viib — ühes võiläniku
79
