kogeleja armetu kõne tuleb jälle kui noomija ette… Nii mõne kalli mehe pää jaoks oleks tükk seepi vaja, sest meil tahetakse ikka kõik olla korraga. Mina ei ole metsas olnud, ma olen aast-aastalt kõik lugenud, kõik keele variatsioonid läbi elanud. Tehtud keel ei ole keel, keel on luuletus, sünnitus. Kui õpetatud aednik oled, köida tikule, aga mitte, et sidemed lõikavad.
✻
Nii tõsine rõõm ja vaba hingamine tuli, kui korraga „Eesti Kirjandus“ kätte puutus. Siin on tükike Eesti kodu, Eestit veel olemas, võisid sa tunda, kui sa kõige kilplisema keelemurdmiseni, kõige purustamiseni noorte ajakirjas olid jõudnud. Mis üks Hornung, võõras, eluga maksis, selle puistavad noored kui tolmu endi jalgadelt maha —
✻
Nagu pidalitõbine olen Eesti elu keskel, uksed kinni ja südamed, ei saa kellelegi kodu minna kaasa tõmbama, ei tule keegi minu juurde.
Ei saa ega saanud ühtegi hakkama. Lähen, ei taheta, hakkan, nii paljukene kui saan, olen koldekiskuja — ei, muud kui okaskroon, valus, kõiges, kõiges.
✻
Ernst Peterson, Kitzberg, Tuglas on teised kujud uduse grupi keskel. Kujukus, plastilikkus, tugevus selguses, kindluses astub siin ette.
Nemad ja Wilde.
Wilde vangistab ja laseb siis joosta. Iseenese energiat ära lõhkudes, enese töös ise oma te-
81
