Imelik, hell, õrn, sügav, tujukas, iselik lehk heljub vastu „Päevamuredes“ ja kriitilistes töödes J. L. sulest. Siin on esimene kriitiline sügavus, suur äratundmine ja hoolas sisu ärajaotamine, sügavasti läbivõtmine leida. Kunderi ajast pääle esimene arvustaja sõna õiges mõttes.
Kes ei tunne enese kusagil peenemate õhkude ja sidemete, armsamate kevade voolude keskel, lugedes pajudest ja rabasoost ja sellest vanakesest, kes sääl nendest kõneleb.
Meie rusuväsinud aeg, ikka jõuab ta midagi seesmisele anda, kus inimese vaimud ju tööd on teinud.
Mulle puutusid mõni paar perekonna lehte mullu aasta lõpul näppu. Keegi Oorgu jutustas sääl väikestes joontes. Aga see oli värske, naiiv, iseenesest vulisev. Ütleksin, vulise ojakene rohkem, kuni eluvärske, noor oled…
88
