temale see sitspõll, need klaashelmed ja pooltosinat sigareid. Kõigepäält katsu teda oma kõneosavusega mõistlikuks teha ja vabatahtlikule unustamisele tuua. Ei peaks sul see mitte korda minema, siis pean omaks suuremaks kahetsuseks su pää otsast ära laskma võtta. Selgemini ei võinud Sirbokuko enam üteldagi. Mina läksin ja sain vürstinnaga ta telgis kokku, kus ta parajasti piima jõi. Kõnelesin, mis asja pärast käin. Tema kuulas tükk aega tõsiselt ja käskis siis oma kuningliku majakoka sinna tulla. Ma sain aru, mind taheti lõunaroaks valmistada. Juba olid puud kokku kogutud ja tuld mindi tooma, kui ma korraga ise tikutopsi taskust võtsin ja enese viimseks rõõmuks tule põlema süütasin. Aafrikas ei tuntud tikkusid ja see oli kuningannale nii meele järele, et ta mu enesele meheks võttis. Teie näete, kui kahjulik see on, tikkusid taskus kanda. Mina sain vähemalt seda kasu, et Sirbokuko hommikupoolse vürstinna ära võttis ja minu pää otsa jäi. Kaheksa päeva pärast jäin ma leseks — ilma et ainust pisarat oma naisele järele oleksin nutnud.“
Emand Klasingi nägu oli jutu jooksul imetõsiseks läinud.
„Ärge vaevake endid pikemalt, mu härra, mina olen teid juba täiesti mõistnud.“
Osav ei näinud teadvat, mida ta pidi sellest mõtlema.
„Eks ole tõsi?“ kõneles noor lesk edasi „Teie tulite — tema käsul?“
Osav nikutas pääd.
„Nii ei ole ma mitte eksinud — tema tänane kiri —“
„Kuidas? Tema on teile kirjutanud?“
101
