EESMÄRGIL.
Soe kevadine päev. Pärast lõunat. Kõik on ümberringi vagune, ei kõppu ega kappu kuskil kuulda. Isegi raudtee vaksal on nagu nõiaunes magamas, rong seisab nagu rööbaste külge naelatud. Kas ilm magama on jäänud või? Sääl see peenes riides isand, kes praegu ootesaalist välja tuleb, võiks ehk küll meile üht lõbusõpra kujutada, aga jälle see ilus sirge neiu, kes nii selgelt ja julgelt vaadates kergelt päikesepaistele astub, ei anna meile sugugi asja arvata, et kellelgi julgust oleks ühe või teise põhjuse pärast temaga naljatada.
Paraku üksainus vanker seisab jaama trepi ees; seegi on ainult moepärast siin, sest et seesugusel ajal vahest see ükski tühjalt tagasi sõidab. Selle poole astuvad nüüd neiu ja noormees ühekorraga. Noormees natukene aeglaselt, püüab oma halba südametunnistust uuri vaadates varjata, neiu julgesti ja mõõduliselt, nagu haritud naisterahvas kunagi, kes teab, et see vanker temale saab, sest et veel üks ainukene noormees tema lähedal on ja seegi oma kangekaelsusest hoolimata viisaka mehena eesõiguse temale jätab. Jätab?
118
