aina tüliks. Sel silmapilgul kuulub selja taga kerge astumine. Ta vaatab ümber ja tõuseb nagu vedru võimul püsti. — Armuline proua! hüüab ta imestusega. — O, teie siin! Ma mõtlesin, et üks naisterahvas, teie mõrsja, teid ootamas on? — Tema mõrsja? Praegu ütles ta mulle, et tal seda ei olegi. — Armuline proua! — Minule näib, see lugu on nagu naljamängu viimase etenduse lõpp, ütles sõber asjast natukene aimates ja läks toast välja, just nagu naljamänguski vahest kolmas inimene välja läheb. — Mispärast lasksite ennast keelamata „proua“ nimetada? pärib Rosen nagu kohtumõistja. Emma naerab. — Teie pidasite mind kõrgiks ja uhkeks, ütleb ta. — Sellepärast, et te nii külm ja hoolimatu olite. — Ma pidin seda olema, mida teie ei ole, ehk küll peigmees olite. — Seda ütlesin olevat. Eks ole tõsi, see on teid pahandanud?— Emma läheb punaseks, Rosen näeb ta piinlikku kohmetust, sellepärast kõneleb ta ruttu edasi: Seekord ma valetasin. Mind ei olnud ükski naisterahvas ootamas. Kui ma aga seda teine kord tõendan, kas see siis ka vale on?
Ta küsib seda kartusega, nii liigutava õrna kartusega, ja jälle punastab Emma — nüüd aga sirutab ta küsijale mahedasti naeratades oma käe.
123
