sääl istub Jaan, pää käele toetatud, ja ütleb kui mõeldud kirikuõpetaja mõeldud kirikus mõeldud kuulajatele jutlust, kuna kõige koguduse silmad tema poole on pöördud. Ehk ta sõidab paljude aastate järele kui uhke kindral säravas ülikonnas ratsul oma isa talusse ja kuidas siis naaber Soo Tõnnis, kes kord teda selle eest peksnud, et Jaan ühe lehma ta linasse oli lasknud, tema käest andeks tuleb paluma ja kuidas ta siis armu hirmu asemel otsustada laseb. Või ta tuleb just sel silmapilgul miljonärina Ameerikast kodumaale, kui ta isa talu oksjoni viisil välja pakutakse; võõrana tuleb ta väljapakkujate sekka ja näeb, kuidas ta isa, ema, vennad ja õed kahvatanud nägudega päält vaatavad, kui kohtuteener esimest korda hüüdmiseks suu lahti teeb. Kuidas ta siis korraga oma talumehe kuue seljast tõmbab, võla järele küsib, selle raske kuldrahaga ära maksab ja siis teda kaua tagaleinavate vanemate kaenlasse langeb. Nii mõtleb Jaan karjapõlves tuleva õnneliku juhtumise pääle. Ühes asjas on juhtumine talle loetavate raamatute läbi midagi juba kaasa toonud: auahnuse.
Kui hiljem kooliõpetus ja teadus ta silmi nii kaugele on teritanud, et ta niisuguseid imesid üksi jutuna võimalikuks arvab, kui ta aru saab, et ükski palve, ükski Jumal teha ei või, et kaks korda kaks mitte neli, vaid viis oleks, ja et elu raudset läbikaalumist ja etterehkendamist tarvitab, et iga sündmus, iga saamine looduses oma eelkäija sündmuse järg on ja ükski rõngas selles ahelas iseenesest ei ole, — siis tundis ta küll oma endise kõrge unistuse võimetust, ei võinud aga siiski lootmata jätta,
129
