Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/136

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

likult, armsasti ja truust südamest, et ma otse värisesin. Tema sõnadel oli minu kohta suur mõju, sest sain ma ehmatades ka ise aru. Tarvis oli vastu panna, nii kaua kui vähegi võimalik, muidu võis võit veel temale jääda. Ma kuulasin, kuni Jaan rahulikult oli lõpetanud, tõusin siis ühe tee kõrval oleva kivi otsa, tegin kurja ehmatanud näo ja ütlesin, et ma tänasest saadik enam temaga ühes ei usalda käia. Ütlesin, et ma teda sugugi ei armasta, iial armastama ei saagi.

Jaan kuulas rahulikult, kuni ma vait jäin, siis ütles ta imelise rahuga: — Ma ei imesta sugugi, et teie mind ei armasta. Mul ei ole neid hiilgavaid omadusi, milledega tänapäeva noored õpetatud mehed kiitlevad. Aga mind paneb see imestama, et teie sellepärast, et mulle korvi anda, kõrgele kivi otsa olete läinud. See näitab nii välja, nagu ei oleks te küllalt iseenesega julge olnud!

Silmapilk olin ma kivi otsast maas. Ma tundsin, kuidas mu palged häbi pärast lõkendama lõid. Vaevaga kogutud kindlus oli kadunud. Tema naeratas kavalalt. Siis ütles ta: — Et teie sugugi ja mitte midagi oma südames minu hääks ei tunne, see teeb mind väga kurvaks. Juba teie enese pärast. — Kuidas minu pärast? küsisin ma. — Et teie viimati ometi ikka minu naiseks saate. Kui teie mind nüüd sugugi ei armasta, siis saate te abielus üsna õnnetu olema. Kas ei oleks nii mitte parem, kui te mind natuke armastaksite? — Niisugune kindlus tegi mind segaseks. Iga teine oleks nii kareda vastuse pääle ära läinud. Tema jonnakas kindlus segas mind, sest et ta tõesti süga-


135