nivad, siis langege talle kohe kaenlasse, hoidke teda kinni! Kolmandat niisugust ei tule enam, küsitav on, kas see teinegi tuleb. Ja nüüd… elage hästi!
Ma ei võinud ta nägu mitte näha, aga rääkimisest kuulsin ma, et tal hing kippus kinni jääma. Kui ma nüüd ta ära lasen minna, läheb ta igavesti, mõtlesin ma. Ma ei pannud tähelegi, kuidas ma oma siidkinda näppude vahel olin puruks tõmmanud. Süda valutas. Jaan kõndis kuuvalgel päältnäha rahulikult mu kõrval ja võis mu nägu näha. Sellepärast tegin ma niisuguse näo, mis kivid oleks nutma pannud, kui ma ütlesin:
— Ja kust teie siis teate, et ma iial üht teist ootan? — Vaevalt olin ma seda ütelnud, kui ta musu mu käe pääl põles — — —
Kallis Mari, ma olen nii väga õnnelik. Kui ma paar päeva hiljem meie kihluse õhtul Jaaniga aias istusin ja tema rinnale langedes küsisin:
— Ütle mulle ometi, miks sa nii kangekaelselt mind enesele tahtsid? Kas sellepärast, et ma nii kena olen, et mul õigus oleks rumal olla, või sellepärast, et ma nii viisakas olen, et mul õigus oleks inetu olla?
— Et ma oma kihlvedu mitte kaotada ei tahtnud… —ja üks musu oli mu huultel, enne kui ma aega keelata oleksin saanudki.
Nüüd tead sa kõik. Nii on see tulnud, et ma sinu käest tuhvlite valmistamiseks eeskirja pean paluma. Jaan loodab vist, et tema tuhvlite üle hakkab valitsema! Vale kõik, tuhvlid saavad teda valitsema. Lase aga mind toimetada!
138
