jooksnud. Huuh — nagu oleks mulle tõrretäis külma vett kaela kallatud! Härra Omakasu pakkus „armu pärast“ kolm rubla, Kiiduberg ei võtnud — keegi juudas ka ei võtnud. Oh ilm, kui vähe tead sa kõrgeid vaimusid austada! Mis teab aga, kannatust, raamatukaupmees paleustest? Ja kuisugused need kaupmehed ise on. Mina lähen Kiidubergi juurde:
— Mis sääl’s teil on? küsib härra Kiiduberg.
— Luuletused.
— Või jälle luuletused.
Vanahärra silitab habet ja vaatab mind pääst jaluni. Tema „jälle“ ei olnud mu meele järele.
— Näidake neid! ütleb ta ja võtab mu raamatu.
Hm — „Paradiisi nupukesed, iseenese südame kosutuseks luuletanud ja välja annud Kandlela“ — hm, hm, väga kena päälkiri, ütleb härra Kiiduberg ja ta pilk langeb mu pää pääle, nagu kardaks ta, et säält herilased välja lendavad.
— Mis, te sooviksite seda trükki anda?
— Ma nõuaksin ta eest 150 rubla.
Härra Kiiduberg pidi peaaegu seliti langema.
— Noormees, teie peaksite vahest — tohtriga kõnelema, teil on nagu nii — —
Ta näitas näpuga oma otsa ette.
Niisuguse karuga ei tahtnud ma enam pikemalt rääkida, vaid läksin härra Olgehääks juurde, keda ma küll ei tunnud, aga kes kui päris lahkus ise pidada olema. Härra Olgehääks võttis mind kõige lahkemalt vastu.
13
