HILJA.
Juhan ja Leeni olid tülitsenud ja siis leppimata lahkunud.
Armastajad on mõnikord jonnakad. Mis asja üle nad tülisse sattunud, seda ei teadnud õieti kumbki, kuid tüli oli olnud, seda nad teadsid. Ilma et kumbki oleks tahtnud, olid nad üksteisele kibedaid sõnu ütelnud, ainult sellepärast, et üksteisele haiget teha.
Inimesed, ärge mängige sõnadega! Ja nemad kahetsesid nüüd. Kui Juhan oma reisikasti korrale seadis, valutas ta süda sees, Leeni kuju ilmus noomivalt ta ette ja ta arvas ta suuri tõsiseid silmigi nagu paluvalt enese pääle vaatavat. Juba oli ta kübara võtnud, et veel andeks paluma minna, aga — isemeel ei lasknud.
Nõndasama mõtles ka Leeni, aga temagi ei arvanud sündsaks, oma poolt esimest lepituse katset teha, parem ta nuttis.
Ja nõnda nad leppimata lahkusid. Juhan reisis murtud südamega Saksamaale ehitusmeistrite kooli. Kui ta üksikutel vabatundidel kodumaa pääle mõtles, kui ta väikeses aiakeses vaiksetel öödel kodumaa vainusid ja isatalu koplit oma pihlapuudega mälestas, siis läks ta süda
144
