Platoni, Descartes’i, Leibnizi, Kanti, Hegeli jne. süsteemid ei kõlba õieti mitte kuhugi. Hakkame pääle:
Mina mõtlen, nii mina olen. Aastasajad, kas kuulete? Mina mõtlen — nii mina olen. Kui mina mõtlen, ju siis ma ka ikka olen, ja ma tahan seda põhilauset nüüd ka täiendada ja ümber luua: Mina mõtlen, nii mina olen, see on, mina olen, sina oled, tema on, meie oleme, teie olete jne. — taevalikud valguse kiired! Oota, katsume veel. Mina mõtlen, nii mina mõtlen. Mina olen seespool iseennast (pange tähele!), sellest selgub, et mina iseenese sees olen, väljaspool mind ei ole mind mitte. Jaa, kui ma olen, ei või parata, pean mina olema ja mõtlema sunnivad nad mind ka veel. Mina olen, see on selge, sest see selgub sellest, et mina olen. Kui ma näiteks unimütsi pähe panen, — Jumala pärast, mitte värvimütsi — siis on minu pää just unimütsi sees ning siis oleme meie mõlemad olemas, mina ja unimüts; mina olen seespool unimütsi ja unimüts on väljaspool mind. Ja mina mõtlen ja nii mina olen ja olen ja mõtlen ja — ergo — ei mõtle mitte midagi…
Ehk kui ma mõnikord midagi mõtlen, siis mõtlen ma seda, et igaüks plebs on, kes alma mater’i tiiva all ei ole „mina-olen“ õppinud. Üksainus halb külg aga veel on sellel ülikoolilisel kuulsusel. Nad sunnivad mõtlema. Nagu mõtlemine mõni lastemäng oleks.
Mis elu on, see on nüüd kõigile selge. Teeme ka selgeks, mis tõde on. Tõde on üks niisugune asi, mis — mis — mis tõde on. Ta on üks tõendus, üks silmanähtav ja mõistusele
17
