dused on küll keelatud, aga meie päevil lisatakse isegi telegrammidele „ohoh“! ja „nonoh!“ juurde.) Kui te teaksite, mis siin kõik näha on või kuidas ma veel siia sain? Hähäh, (juba naergi lahti!) küll oli see kena! Mina ja mõned teised, kes minuga ühel ajal selle ilma jumalaga jätsid, ei võinud mõistagi mitte raudteega teisale saada. Usaldasime sellepärast endid ühe puuduliku õhulaeva saatuse hooleks ja tee teise ilma algas. Ka siin on oma jaamad. Tusajaam on esimene, milleni kõik hästi läks, aga siit kuni Kannatuse katkemise jaamani läks juba sandisti. Kuni Pauk-jaamani saime õhulaevaga, siis ei olnud seda kõikuvat korvi enam tarviski, vaid meie tõusime kui eetri jaokesed kergelt üles ja võtsime tee varmalt ligema teise ilma, see on Marsi pääle. — — —
— Kes teie olete? küsisime meie imelikkude elukate käest, kui ühel hommikul haljal murul ärkasime. Imelikud karvased pool-inimese, pool-koera moodi elukad olid meie ümber kogunud ja näitasid esimeste käppadega meie pääle. Mõned olid koguni sabalised, aga mitte kõik. — Kes teie olete? kordasime uuesti küsimust. — „Hu—hu—hu—hu!“ vastasid nad. — „Mis te ütlete? — „Hu—hu—hu!“ Toho kamerunlased! Pagan teie hu—hu siis tähendab? Aga sabalised näitasid minu pääle, nuusutasid mind, jooksid eemale, tulid kartlikult lähemale, nuuskisid jälle ja raputasid oma karvaseid lakkasid. Lähemal seisjad hakkasid kangesti aevastama. Pagan võtku, ega ma ometi ninatubakat maa päält kaasa pole võtnud. Otsin taskud läbi, ei midagi. Ma tõendan seda neile kõigis Euroopa keeltes, aga ei, sabalised põgenevad,
27
