harjunud keele turnima ja ega see halb ole. Kui nüüd keegi näiteks ajalehele sõnumi tahab kirjutada, et eile müristas ja välk maja põlema lõi, siis tuleb seda uue viisi järele nõnda teha: Sel päeval, mis enne tänast päeva igaveseks ajaks ajameresse välksas ja enam iialgi tagasi ei tule, oli looduse näitemäng müristamine ja taevatuli lendas õhust läbi ja süütas maja põlema. Kas ilusamat kunsti veel keegi maa pääl on leidnud? Teine näide. Kui keegi tahab ütelda, et laps tarvitab õppimise järele puhkamist, siis peab see nõnda käima: Laps tarvitab mõtlemise võimendite väsinuks hõõrumise järele puhkamise võimendisi. — See põgeneja ei mõelnud tasumise pääle, tuleks nii ütelda: See põgenik ei mõelnud tasu pääle. — Siin on pääle keele hääduse ka veel see suurem häädus, et sõnale teine mõte saab. Ja miks ei või mitte põgenik ütelda, kui lapselik ütelda võib? Põgeneja võib ju ka omaduse-sõna olla. Miks ei? Võtke siis kõik, kes iial midagi kirjutada tahate, see uus viis omaks ja kui siiski veel kirjandus tagurpidi ei hakka minema, siis — ei ole see vähemalt mitte enam teie süü!
39
