selle eest olen ma muretsenud, et oksjon saab — ja siis —“ „Mis siis?“ küsis Maali, kelle kannatus ju katkema kippus.
„Siis tulge mulle köögitüdrukuks,“ ütles mees, pani kübara sõnalausumata pähe ja läks. — Või siis niisugune oli selle mehe oodatud kättemaksmine: tema mehe võlapaberid ära osta, nende abil temale oksjoni kuulutada ja siis teda — köögitüdrukuks kauplema tulla — häbematu toores tegu! Et oksjon tulema pidi, aimas ta, aga et ta just selle mehe läbi pidi tulema, see oli kibe! Mõni teine oleks nutnud ja ahastanud — Maali mitte. Viha täitis ta hinge, et inimesed nõnda halastamata, et mees, keda ta enne austas, sarnast alatumat tegu võis teha. Seesama mees — selle juures tundis ta valu. Aga siis langes ta vaade magaja lapse näole, kes tulevat hädaohtu aimatagi ei mõistnud, — siin oleks ta küll nutta soovinud, kui ta seda oleks võinud. Rõhutud meelega läks ta voodisse, raske südamega uinus ta magama.
———————
Kell lõi juba üksteistkümmend, aga Arnold ei saanud veel magada.
Mis sel Arnoldil siis viga oli, et ta magada ei saanud? Kas ta ei olnud küllalt tubli mees, kas ta ei olnud linnaametis tähtsal kohal, sestsaadik kui ta siia oli elama tulnud? Ojaa, küll, küll! Temast peeti kui tublist mehest palju lugu alama rahva seas kui ka suuremates ringkondades ja ka linnavolinikkude koosolekul võetakse tema ettepanekud tihti vastu. Viimasel koosolekul oli ta küll sellega „läbi kukkunud“, et ta linnale üht eestikeelset kooli soo-
80
