Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
ILU MEELITAB…
Aina kuristikud, purustatud varemed, lootusetus, maotus, igavus…
Tuim on see süda kui puu ja kõik keha tükis, kui asjata oled ümber keerelnud kui kärbes klaasi all — mõtted ei leidnud kohakest, kuhu peatuma jääda; mispärast ma olen, elan?…
Müristavalt rääkis sinuga su saatus: Vaimuta — see on juba väsinud — või on ta — kõiges läbi kukkunud. Kahjutundmus on hirmus. Kui mäda puukoor on süda…
„Ära ela enam!“
Ilusad inimesed uulitsal.
Kevade tuleb orust üles, ilus saja isesuguse lillega kevade, üks teisest ikka iseäralikum — naisgümnaasium läheb lõunale!
Meelitab veel, meelitab!
Pehme on rinnale, hää on! Ilu, — muretus, — lapselikkus!
O, kuristikkude üle paistavad lilled kõige ilusamad!…
Kuis on sinus ikka midagi meelitavat, — elu!…
