Neil oli häda kõnelda. Oma viimsest haridusest ja oma viimsest elust. Kiitsid nad mõnda enese esiisadest ja eelkäijatest, siis paistis see nagu järelejääjate rahvaste pahandamine: nad kõik olid ju ära laidetud, süüdistatud, suurelt osalt nuheldud ja nüüd nendest kõnelda — aga millest sa siis kõneled ometi, sina, viimnegi inimene? Millest muust kui ka iseenesest, sest kuidas saab viimnegi inimene ilma enesest kõnelemata läbi; ta on ikkagi inimene!
Ja need viimsed inimesed kõnelesid oma viimsetest suurtest meestest, sest kõne ei olnud veel mitte ära unustatud, ja kasvatasid oma viimset koormat sellega aina ja suurendasid oma viimsust. Ka nemad olid kõlbmatud nagu eelkäijadki olid olnud.
Ja sellepärast olid nad nii tagasihoidlikud kõiges: poolpilukil vaatasid nad ilusaid asju, kasinasti maitsesid magusat toitu, nagu mesilane lillel kuulasid nad natuke uueaja ilusat uinutavat muusikat, nagu pooluime lugesid nad ilusaid mõtteid: nad tundsid, kuidas kui nägematu võrk see kõik nende üle koomale ja koomale ringis, piiras, kuni nende südameni, nende südametuksumiseni.
Nad hoidsid iga vaimlise ergutuse eest, nagu haiged, kaua-põdenud inimesed endid hoiavad.
Kui kogukonnas, kui maakonnas, kui kubermangus, kui riigis häält anti, suurtele elumõtetele häält, mõtetele, mis neid endid ära suretasid, siis andsin häält nemad ka; nemad, viimsed inimesed.
