avavad ja sääl juures aulised on, kas nad mõistavad meid, kui meie mehe tegudest kõneleme, kes midagi muud ei ole teinud kui maad kündnud: iseenese suu eest ära võtnud, sellega talu ostnud ja oma lapsi koolitanud, et nad vabaks saaksid ja mitte enam nõnda rasket elu ei tunneks, kui tema ise tundnud. — Ja muud ei midagi?
Ei. Muud ei midagi.
Nad ei saaks meist sugugi aru. Aga meie kostaksime neile:
Vaatake, niisuguseid suuri isamaa päästjaid ei ole meil üks, — neid on tuhandeid.
Aade, liht talumehe rinnatunne, sina oled suur!
Ainult, kui see aga ikka nõnda jääks!
Ei, meie au, tema ei paista peaaegu sugugi väljagi.
Aga nõnda teevad ju — kõik rahvad!
Kus teevad — sääl on nad elurahvad!
Või aga meie nõuaksime kelleltki, et tema meie rahvariide pidupäeval selga paneks, meie mineviku kurba meiega tunneks, või meilt sedasama nende kohta ootaks?
Välispidi, nende auks, ainult saaksime seda teha ja nemad meile.
Või aga, kui meile liiga tehakse, meid tuumatuks, truudusetuks seletatakse, eluvõimetuks õpetatakse, meie kahtlustatud hariduse tööd raskendatakse, meie häid tahtjaid kurjadeks käänatakse — kui meid pigistatakse — kas me heidame teistele ette, et nad meiega ühes ei tunne?
Ehk jälle võivad teised tulla ja meile meie kurbust keelda?
