SELLEST EESKUJULIKUST TALUMEHEST.
Sellest eeskujulikust talumehest mina kirjutan.
Ta tuli meie juurde kui omasuguste sekka, kui oma koju, istus meie, ajalehe toimetaja abiliste sekka lauale. Ta oli toimetajale tuttav, tema külaline.
Ta näitas, et ta siin meile oma tulekuga au teeb, mitte meie, eesolijad, temale; temast paistis, et ta teab, et meie juba iseenesestki temast lugu peame, nagu tema meist, ja mis siis veel tarvis tutvustamise vormisid!
Tal oli lambanahka pihtkasukas seljas.
Ta võttis istet. Tõsine, pea valjuse poole kalduv nägu, pikad valkjad juuksed, tubli suur pää tugevate, kindlate põseluudega — rahulik, umbes 55 aastane mees, meie talupoeg.
Ta oli oma — kui ma ei eksi — kahte poega T. ülikooli toomas ja oli siis meid vaatama tulnud.
Vist olid, nagu arvata, tema vanemad veel pärisorjad olnud.
Jah, tema vanemad olid oma elukutset mõistnud, mõistnud oli seda ka tema. Oma
