EI LAULA.
Šeik Abdallal oli ilus tütar kui roosiõis. Kui ta laulis, jäi oja vulin peatuma, jäi tuuleõhk palmidel kuulatama.
Kaliif Abderahman kuulis imelikust lauljast. See laulgu mulle! Kui vürstid ja kuningad kokku tulevad, mul au sellest.
„Sinul, laps, ei ole muud teha, kui igapäev mulle kord laulda. See rikkus kõik siin on sinu.“ Ja kaliif imestas ise oma suurmeelt.
Teine päev tuli ta tagasi:
„Laula, mu laps!“ ütles ta.
„Lase mind enne vangist vabaks,“ kostis Suleika.
Ja ta ei laulnud.
Mitu käiku lõppesid nõndasama.
„Põrgu!“ müristas kaliif. „Mina olen valitseja ja — sina ei laula! Kas minu valitseja sõna ei ole üle kõigi laulude laul! Nuuti sulle!“
Ta sai nuuti, aga ei laulnud.
„Kas ta veel ei laula, Selim?“
„Ei, usklikkude valitseja.“
„Imelik!“ ümises kaliif.
Ta sai veel nuuti, aga ta veel ei laulnud. Veel ja veel, ikka mitte ei laulnud.
Ta suri, aga ta ei laulnud.
„Imelik!“ ümises kaliif.
68
