Mine sisu juurde

Lehekülg:Kohtupäev. Talvik 1937.djvu/46

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


7

Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.

Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stüühhiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.

Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju...
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.

51