103
lõppu?“ sosistas ta raekohtu liikmele kõrwa sisse, mispääle Kroy pääd nikutas.
Kaks linnawahti wõtsiwad Hugo eneste keskele, et teda politsei wangihoonesse wiia. Langbergi surnukeha saadeti lahtilõikamiseks Tornimäele, kus linnaarst kinnituse leidis arwamisele, et Langberg oma surmatunnil joowastawate jookide mõju all seisnud ja et lämmatus surma otsekoheseks põhjuseks olnud.
„Jälle üks alkoholi ohwer!“ ohkas juuresolew welsker, kes suur karsklane oli.
Langbergi pood ja elukorter pitserdati kinni, tema wara hoidmiseks seati magistradi poolt kuratorid.
Selsamal päewal otsis politsei Pohligite korteri läbi, ilma et paar tundi wältaw otsimine kõige wähemat kahtlast asja päewawalgele oleks toonud. Perekonna liikmete ehmatuse ja walu jätame kirjeldamata. Wanemad ja õed tõendasiwad ühel häälel, et Hugo nendega ühtlasi õhtul magama heitnud ja hommikul woodist tõusnud, aga kes usub sarnastel kordadel omaste tunnistust? Täit usaldust leidsiwad nad ainult siis, kui nad Langbergi korterist leitud ninarätiku ilma tõrkumata Hugo omaks tunnistasiwad.
Jostsoni taga otsides sai Birjusin kuulda, et selle nimeline wõõras, passi järele Põhja-Amerika Ühisriikide kodanik ja mäekaewanduse omanik, „Kuldkuke“ hotellis ligi nädal elutsenud ja sellesama päewa hommikul teadmata kuhu wälja läinud. Hotelli teenijad kinnitasiwad ühest suust, et ameriklane enne keskööd linnast tulnud, enne magamaminemist weel paar tundi omas numbris edasi tagasi kõndinud ja terwel ööl kordagi wäljas polla käinud. Birjusin laskis ameriklase suure reisikohwri, mis kambris seisis, lahti teha ja pomises, kui ta sees olewad asjad ja paberid läbi oli sorinud: „Siin pole midagi teha. See õepoeg näitab onust palju rikkam olewat.“
„Kas olete tähele pannud, et selle herra juures kahtlasi inimesi käib?“ küsis ta teenijatelt.
„Tema juures pole weel keegi käinud,“ oli wastus.
„Kui ta siia tuleb, siis saatke ta sedamaid minu juurde,“ käskis pristaw äraminekul.
Kus oli Jostson?
