125
„Seda ei wõi mina teada… wist on Timm juba nii palju läbi löönud.“
„Kahe päewaga? Raske uskuda, ehk küll prassimine, tüdrukud ja lustisõidud mitte odawad asjad pole… Noh, ükspuhas — sa oled hästi tööd teinud ja hää palga wääriline. Ma annan sulle paar linnawahti kaasa. Wõtke woorimehed ja kihutage tuhatnelja N.-le. Hoidke endid warjul, aga ärge Timmi silmast kaotage, kuni mina ise järele jõuan.“
Salakuulaja pühkis kui tuul minema. Birjusin otsis Jostsoni üles, kes teda wõõrastemajas ootas.
„Eks me ole mõlemad wiksid poisid?“ ütles Birjusin sisse astudes. „On sinu kuulus Amerika politsei iial sarnast imet teinud, et suure kuriteo üle kohe päewa jooksul päewaselgus kätte saadakse? Süütunnistusi on meil rohkem kui waja ja kurjategija juba lõksus, ilma et ta ise seda aimaks. Oled sa minuga rahul?“
„Sinul on rohkem mõistust kui minul õnne,“ naeratas Jostson.
Kui Birjusin pärastlõunased juhtumised lühidalt ära oli jutustanud, ütles Jostson: „Mina ajasin waheajal meie teist pääsihti taga. Otsisin Langbergi selli ja teise õpipoisi üles. Mõlemad tõendawad, et Timm päewal enne kuritööd mitu korda Langbergi poes noore Pohligiga juttu ajamas käinud ja sel kohal tegemist teinud, kus Soomemaalt saadud pussnoad seisiwad. Õpipoiss mäletab ka näinud olewat, kuda Timm nuge katsus. Õhtul on Timm ja Pohlig üheskoos poest wälja läinud. Need ilmutused ei ole mitte ilma wäärtuseta, kuid selle õnnetu ninarätiku pärast wõib Pohligi pääle ikka weel kahtlus jääda, et ta kuriteost kudagi wiisi osa on wõtnud. Kõige parem oleks, kui Timmi enese suust tõtt kuuleksime.“
„Selleks on lootust,“ sõnas Birjusin. „Süütunnistused on otse purustawad — wahest märkab poiss sedamaid, et salgamine ei aita. Hakkab ta siisgi kometit mängima, siis wõime teda pisut lollitada.“
Birjusin tegi isemoodi näo, mida ainult wilunud politseimehed teha oskawad ja mis Jostsonile ei meeldinud.
