129
kallal esmalt kaalu pommi ja nuga ja kägistasid ta wiimaks paljate kätega ära, kus juures ise weristada said. Ma annan sulle hää nõuu kindaid kanda, sest kriimud paistawad liig selgesti silma“…
Timm tõmbas hoopis ootamata wiisil midagi taskust ja tahtis kõnelejale pähe lüüa, aga see jõudis tema kätest kinni haarata ja hoidis neid kui tangide wahel.
„Mis nalja sa teed?“ ütles Jostson otsekui imestades. „Sarnane temp wõib sõprust rikkuda. Sa tahtsid mind wist noaga pista, tabasid aga kogemata wõtme pihku… Aga eks see olegi Langbergi õuewärawa wõti? Sa oled ettewaatamata, et seda riista enese kaasas kannad.“
„Oled sina kurat ise?“ kähistas Timm hambaid kokku pigistades.
„Ei ole,“ naeratas Jostson.
„Lase mu käed lahti!“
„Pärast hakkad aga jälle möllama?“
„Ei hakka… ma näen, et sa minust kangem oled.“
„Waat’ see on mõistlikult räägitud. Pista siis wõti jälle tasku, joome weel ja westame magusat juttu.“
Jostson laskis seltsimehe käed lahti ja Timm peitis wõtme oma põue. Mõlemad rüüpasiwad lonksu wiina, kus juures Timm, kelle käsi kangest jõuu pingutamisest wõi äkilisest hirmust weel wärises, poole klaasi maha loksutas. Wiin näitas teda weidi rahustawat.
„Kust sa seda tead, mis sa mulle praegu rääkisid?“ küsis ta poolwaljusti.
„Ükspuhas, kust ma tean,“ wastas Jostson.
„Kui Rettig purjus pääga lobisenud on, siis hoidku oma nahka!“ ähwardas Timm. „Tuleb asi wälja, siis ma temale ka armu ei anna.“
„Tema ei olegi armu wääriline,“ kinnitas Jostson sõbralikult. „Aga ma ei saa aru, miks sa oma wanale sõbrale, kes päälegi Luise Pohligi wend on, seda wingerpussi tegid, et tema ninarätiku warastasid ja teatud kohale werega määritult maha jätsid?“
Jälle ajas Timm silmad pärani lahti. Tema alumine lõug wärises kramplikult, nii et ta kohe wastata ei saanud.
