144
ära, kuid tugew jalahoop raksatas siisgi weel wastu seina. Jostson kargas üles ja keeras ukse lukku.
Meister Pohlig oli näost lubjatud seina karwa ja wärises kõigest kehast. Ta oli kolli näinud. Tema eluaegne saladus oli toore käe läbi päewawalgele kistud, kohkunud omaste ette wälja laotatud… Kambris walitses kõiki rõhuw waikus.
Kui meister esimesest ehmatusest toibunud oli, küsis ta, ilma kellegi otsa waatamata: „Kas kuulsite, mis see inimene rääkis?“
„Mis joodiku lorist kuulata?“ püüdis Jostson teda waigistada.
„See ei olnud lori,“ ütles Pohlig tasa ja kurwalt. „See noormees on minu lihane wennapoeg, keda ma enesest eemal hoidsin. Ta rääkis tõtt… Jah, mina olen tõesti Jüri Poolik, olen Eesti külast paljajalu linna tulnud ja ise ennast saksaks teinud. Kas kuulete, lapsed? Teie ema on puhtawerd sakslane. Tema teadis kõik, aga ta mõistis mind ja oli wait. Ma tahtsin ennast edasi aidata ja oma lastele hääd teha. Nüüd on kõik wäljas. Ma ei wõi ega taha enam waletada, kuid õnnelikuks ei tee mind see tõde ka mitte. Mis inimesele luusse ja lihasse on kaswanud, sellest ei saa ta enam lahti. Mõistke nüüd kohut!“
Keegi ei mõistnud kohut …
✻
Esimene lumi oli juba maas, kui Tallinnast kaks noort abielupaari pulmareisile läksiwad. Õhtuse rongi eel kubises Balti raudtee waksal inimestest; isegi esimese klassi saal oli neid puupüsti täis. Wist suurem osa kõigist oli noori inimesi teele saatma tulnud, kuid ühel paaril oli saatjaid palju rohkem kui teisel. Parun Benno Stern-Himmelshauseni ja tema õitswa nooriku ümber surus ennast arwurikas seltskond tihedalt kokku — suuremalt jaolt linna suurkauplejad, konsulid ja literadid oma peredega. Mõisniku-seisuse asemikud puudusiwad peaaegu täiesti — need ei armasta sinise aadeliwere solkimist. Sellest hoolimata ilmutas wana parun Stern-Himmelshausen hääd tuju, keerutas oma pikki wurrusid ja heitis Tallinna kontoristidega ladusat nalja. Ta ei wõinudgi muud kui hääs
