146
„Sa teretasid praegu ühte herrad, kes näo poolest sinu isa kaksikwend wõiks olla. Kes see on?“
„Ah soo — see on rättsepp Pohlig… Ta on mulle tööd teinud.“
„Aga need teised? Mind huwitab see ilus noor naesterahwas, kes reisiriideid kannab ja oma kawaleriga nii mahe on.“
„Ei tunne,“ kogeldas Benno kahwatades.
„Ma wean kihla — see on noor abielupaar, nagu meiegi,“ padras elaw noorik edasi. „Meesterahwa nägu on nii tuttaw — kus peaksin ma teda näinud olema?“
„Sa nägid teda meie majas paari kuu eest,“ ütles paruness Elise. „Tema on ju seesama hää inimene, kes Benno merest wälja tõmbas.“
Noor proua lõi enesele käega wastu otsaesist: „Jah, jah, tõsi — nüüd ma mäletan. Tema jutustas sääl naljakaid lugusid ja ütles enese Amerikast olewat. Wahest tuli ta siia naest kosima ja ongi hästi nägusa leidnud — sääl pole waidlemist.“
Noorik hakkas teise nooriku ülikonda sõnarikkalt kritiseerima. Ka Elise pilk wiibis mõtlewalt Helene pääl.
„Sa ei näita oma elupeastjat enam tundwat,“ ütles ta wennale tasakesti: „Kas mitte wahest…“
Elise ei lõpetanud. Benno pööras näo ära. Tema põsest oli näha, et ta hambad kokku pigistas.
Esimene kell. Saalis tekkis wäljatõttamise kihin ja kahin.
Pulmareisijate tarbeks oli ühes ja sessamas esimese klassi wagunis kaks iseäralikku osakonda walmis seatud. Ühes wältas kuni teise kellani wali sõnakõmin, musutamine ja kõige hää soowimine, kus juures noore paruninna hele hääl teistest üle käis.
„Mõtelge,“ hüüdis ta muu seas; „see teine noorpaar reisib meiega ühes wagunis! Wististi saame teel tuttawaks — noorik on wäga mu meele järele.“
„Ei, meie ja nende wahel ei tohi nüüd ega edespidi mingit tutwust olla — kas kuuled?“ wastas Benno selle pääle tasa, aga kindlasti.
Teisest waguniosast kuuldus tasane nutt. Sääl jättis Helene Jostson ema ja õdesid Jumalaga.
