24
iga tõsise kunstisünnituse ainsad ostjad ja tarwitajad. Mina ei salga oma Eesti werd, aga ma seisan kõrgema asja, kunsti teenistuses. Kunst on üleilmline, sellepärast olen ka mina kosmopoliit.“
„Mina niisama,“ kinnitas usuteaduse üliõplane Kõrk autoriteetlikult. „Minu arwates on usk rahwastele palju kindlamaks sidemeks kui keel. Ajalugu õpetab, et ühelgi rahwusel, ka mitte kõige suurematel, igawest kestust ei ole. Suuremad kestawad ainult kauemini, wäiksemaid on määratu hulk kadunud ja kaob weelgi. Sellest pole kahju. Suured rahwad imewad wäiksemaid eneste sisse ja minu kõikumata arwamise järele ei ole see aeg kaugel, mil meie maakera pääl ainult weel kolm wõi neli suurt üheusulist ja peaaegu ühekangust rahwakogu elab ja ainult kolme, nelja keelt räägitakse. Üksikule indiwiduumile wõib see ainult kasuks olla ja rahwuswahelised tülid on siis wõimatad. See on inimesesoo tulewane kuldne põli.“
„Teie olete kõik wiletsad taganejad, äraandjad, ilma selgroota inimesed,“ siunas Maasikas ja tellis uue pudeli madeirat. „Mina üksi pühendan oma paremad jõuud Eesti rahwale.“
„Missugust õpetust sina siis rahwale ette kannad?“ küsis Jostson.
„Tema näitab wäsimatalt, kui koledasti saksad meie esiwanemaid peksnud ja kui hirmsat ülekohut nad iga päew meile teewad,“ wastas trahteripidaja Kilk Maasika asemel.
„Ja rahwas on tänulik?“ päris Jostson edasi.
„No muidugi,“ uhkustas Maasikas. „Sest saadik kui mina „Wõmmutaja“ kaastööline, ja nõnda ütelda, hing olen, kaswab lehe lugejate arw ühte soodu.“
„Kahju küll, et see nõnda on,“ wõttis nüüd kõige wanem koosolijatest, endine koolmeister ja praegune ametnik Siil sõna. „Sina, Maasikas, ei ole mitte rahwa õpetaja, waid rahwa kollitaja. Kellel on sest kasu, et sa rahwale tema endise õnnetuse kõige tooremat külge ühtepuhku meelde tuletad, temale kõik saadud witsahoobid ette loed, temale wermeid ja haawu kõige raswasemate wärwidega ette maalid? Sarnane erkude kõdistamine on otse rumal ja kahjulik. Sa tahad wiha äratada? Mis sest siis tuleb?
