27
juukstega. Ta mängis tundmusega ja maitserikkalt, kus juures ta suured, tumedad silmad aga kurwalt ja osawõtmatalt nootide pääle waatasiwad. Jostsoni meelest oli, kui oleks ta seda nägu wõi selle sarnast kusagil wäga ligidalt näinud.
„Kes see klawerimängija on?“ küsis ta Maasikalt.
„See on noor Pohlig, Langbergi õpipoiss,“ oli wastus.
„Rättsepp Pohligi poeg?“
„Ja. Eks ole ilus poiss? Teda kutsutakse wahel siia mängima. Poisil on annet. Suur muusikasõber, aga wilets kaupmees, jookseb ühe peremehe juurest teise juurde… Ah, nüüd mul tuleb meelde: sina olid ju selle kadakasakste perekonnaga ennemuiste suur tuttaw ja jooksid igapäew sinna.“
Jostson jäi mõttesse. Tema waimus ärkasiwad ammu mööda läinud aegade armsad ja kibedad mälestused. Ta ei pööranud silmi noorest klawerimängijast, kuni laul lõppes ja mängija inimeste hulka ära kadus.
„Kus Pohligid nüüd elawad?“ küsis ta mõttest ärgates.
Maasikas nimetas adressi ja lisas juurde: „Sa saad imestama, kui neid waatama lähed. Endisest küllusest pole muud kui näljaste uhkus üle jäänud.“
Soololaulu järele pidi näitemäng tulema. Waheajal tiris Maasikas Jostsoni uuesti puhwetisse. Sääl oliwad ühe laua ääres kaks uut külalist istet wõtnud — kaks saksamoodi meest, kes weini jõiwad, oma ümbruse pääle otse kui ülewalt alla waatasiwad ja teiste üle Saksa keeles nalja heitsiwad. Nende silmad oliwad krillis ja näod punetasiwad.
„Näe, Rettig ja Walker ka siin,“ ütles Maasikas uute külaliste poole tähendades.
„Mis inimesed need on?“ küsis Jostson.
„Kaupmehed ja kadakasaksad,“ seletas Maasikas. „Muidu istuwad Kanutigildes ja Petenbergi keldris, aga purjus pääga eksiwad wahel ka Eesti seltsi. Suured joodikud, aga muidu lõbusad poisid. Tule, ma teen su tuttawaks.“
„Mul pole himu.“
„Noh, kuda soowid. Ma pean neile siisgi tere õhtut ütlema.“
