29
et minu taat waene kojamees on? Mina näen rohkem waewa, kui Rettig, aga kes tasub seda? Nõnda nimetatud auus töö ei tee kedagi rikkaks. Kõik rikkus on ühel wõi teisel wiisil kokku rööwitud ja warastatud. Ma olen ühest targast raamatust lugenud: „warandus on wargus.“ Tõepoolest — mõistlikumat sõna pole ma ühestgi raamatust leidnud. Ja kõik need teiste raamatute ilusad õpetused usust, ligemise armastusest, woorustest ja idealidest pole muud kui tühjad kõnekõlksud, rikastest wälja mõeldud wigurid, millede üle nad isekeskis hirwitawad. Kes rikka taskuid kergitab, see ei warasta mitte, waid jaotab wara õiglaselt.“
Jostson kuulas habemeta mõttetarga õpetust pakitsewa südamega. Kuda mõjusiwad need õpetused noore, päält näha nii ilmasüüta Pohligi pääle?
„Aga kui see wälja tuleb?“ kuulis ta wiimast aralt küsiwat.
Jälle kuuldus seltsimehe kuiw, pilkaw naer: „Haha, sa kardad kohtuid? Mina wilistan nende pääle.“
„Aga sina oled…“
„Noh, mis?“
— „kord juba sisse kukkunud.“
„See on: warguse pärast kinni istunud. Olen. Mis sa siis õige sellega tahad ütelda, äh?“
Timmi hääl kõlas korraga ähwardawalt.
„Mitte midagi,“ kogeldas Pohlig.
„Soo? Sa oled peenike kodanikupoeg ja oskad torgata, aga pane sulle rusikas nina alla, siis: mitte midagi! Kas põlgad mind wõi mis? Räägi! Mis sa kardad? Mis sa lõdised? Põlwed lõdwad, aga keeles on sul konti küllalt… Walaksin sulle wastu wahtimist, aga wana sõpruse pärast annan armu. Ma ei mõista isegi, mispärast ma sind hellitan. Wist ikka sinu ilusa näo pärast. Hakkasin sind kui tüdrukut armastama, kui koolis esimest korda nägin. Sul on ju nii hääd eluwiisid, sa oled igast küljest libe ja pehme. Sellepärast sinust ka wist midagi wälja ei tule, ehk sa küll kui ingel klawerit mängid ja konserwatoriumist unistad. Kaalu aga Langbergi juures talumatsidele naelu kätte, kuni wanaks saad!… Mind pole keegi kaswatanud. Minu ema laskis mind teha, mis tahtsin, ja
