37
pilwetest kukkuwale onule otsekohe seletas: „Mina ei kõlba kaupmeheks!“ Ei sääl aidanud helded ega waljud sõnad. Paul läks laewapoisina merele ja oli sest saadik kadunud. Langberg pahandas nii, et ta õepoja tarbeks muretsetud sängi ahjus ära põletas ja ühegi kirja pääle ei wastanud, kuni need hoopis tulemata jäiwad. Sest saadik oli Langberg jälle, mis ta enne olnud: kuulmata ihnus, umbusklik ja inimesi põlgaw üksilane.
Ja nüüd istus see ära kadunud õepoeg jälle tema wastas, terwe ja priske, hääd riided seljas, ütles, et ta omaga ilusasti läbi saab ja et ainult igatsus onu järele teda siia kihutanud. Oli see wõimalik? Oli maailmas tõesti üks inimene olemas, kes ilma omakasulise tagamõtteta teda, wana Langbergi, meeles pidas, teda ainsa suguluse pärast kaugelt maalt waatama tuli? See mõte oli nii arusaamata, nii pöörane, et wanamees oma umbusaldust korraga wõita ei jõudnud.
„Wahest loodad minu juurest häid suutäisi leida?“ algas ta ikka weel tusaselt. „Ära seda looda. Halwad ajad. Õhtuks pole mul muud kui leib, heeringas ja hapu piim.“
„Wäga rammus toit, aga mul pole nälga,“ ütles Jostson nukraks minnes. „Ma ei taha sind kauemalt tülitada. Lähen parem jälle sinna, kust ma tulin.“
Ta tahtis üles tõusta, kuid nüüd kargas wanamees kui torgatult püsti, surus oma kondised käed õepoja õlade pääle ja hüüdis nagu kohkunult: „Kuhu sa jooksed? Istu aga paigal. Kui sa mulle tüliks oleksid, ei ma siis sulle nii lahket nägu näitaks.“
„Sul on imelik lahke nägu,“ tähendas Jostson.
„Noh, noh, ega ma pisuke plika pole, kellele kompwekk suhu pistetakse… Oota natuke, mul on Leenale paar sõna ütelda. Jäta lamp rahule, pole mul walgustust waja. Pärast komistad ja teed tulekahju.“
Wanamees kobas pimedas trepist alla. Tükk aega läks mööda, kuna all uksed käisiwad; siis tuli Langberg tagasi, aga enne läwe üle astumist pistis ta pää ukse prao wahelt sisse ja piilus kahtlaselt õepoja poole, kas see mitte wahest mõnda asja ei kisu. Nähes, et Jostson
