40
weel need kallid suupisted!… Jostson ei olnud joodik, ei ka maias ega nälginud, aga tema kehast käis soe rõõmuwool läbi, sest ta tundis selgesti, mis see kuulmata raharaiskamine tähendas: see oli onu lepituse-ohwer, see tähendas suigutatud suguluse-tundmuse ärkamist, tumma andekspalumist ja andeksandmist!
Langberg ei lasknud Jostsoni meeleliigutust liig suureks kaswada. Waewalt oli wanamees laua ääres istet wõtnud ja toidukraami pääle pilgu heitnud, kui ta korraga jälle püsti kargas, ukse lahti kiskus ja Leenale järele karjus: „Kui palju sa raha tagasi said?“
„Neliteistkümmend kopikat,“ tuli alt wastus.
„Kuhu sa raha panid? Kohe too siia!“
„Raha on kilutoosi all.“
Langberg tõstis kilutoosi üles, luges kopikad hoolega järele ja peitis raha westitasku. Siis hakkas ta napsipudeli korki wälja tirima.
„Miks sa enesele seda kulu teed?“ ütles Jostson.
„Eks ikka kalli külalise pärast,“ urises Langberg kulmu kortsutades. „Ära aga looda, et seda igapäew juhtub. Ega ma ometi kõige maailma jooksikute toitja pole.“
„Minul pole tõesti midagi waja — olen söönud ja joonud.“
„Küllap jood weel, kui muidu saad. Klaasisid pole Leena muidugi lauale pannud. Seda ei tee tema iialgi. Tema ei salli, et mina joon — kardab, et temale liig wähe pärida jätan.“
Langberg wõttis lauasahtlist kaks klaasi, puhus nad sissekogunenud tolmust puhtaks ja walas sisse: „Pinni, poiss, waese mehe werd! Sarnast tiba pole sa wist weel keele pääle saanud.“
„Ma ei oleks iialgi aimata wõinud, et sina napsi jood,“ ütles Jostson, kui ta wana ja wäga kanget konjakit oli maitsnud, mis tema kurku kui tuli põletas.
Wanamees ei kostnud esiotsa midagi, waid hakkas ahnesti sööma, kus juures ta lühikeste waheaegadega oma klaasi täitis ja tähendas, kuna Jostson ainult wiisakuse pärast mõne tiba kaasa rüüpas ja tüki suitsetatud
