53
terahwaga. See polnud ime. Ta oleks ju hingeta kiwikuju pidanud olema, kui see hiilgaw, ühtlasi uhke ja alandlik noormees temale sugugi poleks meeldinud. Aga kus oliwad meeldimise piirid? See küsimus tegi õnnest hellitatud Bennole nähtawat waewa.
Praegugi tõmbas ta oma rõõmsaks loodud näo wõimalikult krimpsu ja algas sügawal rinnahäälel: „Preili Helene, ma olen täna terwe päewa mõtelnud.“
„Siis olete wist õige wäsinud,“ kostis Helene, oma peenikesi mokki wähe arusaadawalt kräsutades.
„Ma tunnen tõesti nagu wäsimust.“
„Nüüd wõite puhata. Noorte naesterahwaste ees ei maksa mõtteid wälja kraamida.“
„Miks mitte?“
„Teate ju, milleks pärlid liig kallid on.“
„Preili Helene! Kas Teil südametunnistust polegi? Just Teie ees tahtsin ma oma mõtteid wälja kraamida, aga Teie ei usu ju paraku minu tõsiduse sisse.“
„Kuda nii? Ma pole kordagi kahelnud, et Teie… oma wanaduse kohta üks meie linna parematest mõttetarkadest olete.“
„Ma olen Teist terwe aasta wanem.“
„Ja wististi ka targem — selle üle pole waidlemist. Aga mis see sissejuhatus tähendab?“
„Mul oli himu Teiega keerulisi eluküsimusi harutada, aga Teiega ei saa inimene tõsist sõna rääkida. Teil on liig rohkesti naeru silmis. Ma tahaksin Teiega kusagil pimedas nurgas üksipäini istuda, siis wast wõiksin ära rääkida, mis mul südame pääl on.“
„Pimedasse nurka ma küll ei tule, sest ma kardan kolumatsi. Aga ma wõin ju oma õnnetud silmad kinni pigistada.“
Benno ohkas ja tegi teist juttu: „Kas teate, preili Helene, mis mulle täna iseäraliku terawusega silma torkas?“
„Noh?“
„Ma panin tähele, et ühenäolised inimesed ka oma karakteri poolest ikka enam wõi wähem ühesarnased on.“
„Kelle wahel Te seda kahekordset sarnadust tähele panite?“
