75
Benno tahtis wastu waielda, aga isa lõi käega:
„Narrisid on ju ka meie seisuses ikka olemas — alles hiljuti kosis krahw Thorensheim saianaese tütre ära! See on üksiku inimese nõdrameelsus. millest meie wana suguwõsa siiamaani puhas on olnud. Tahad sina Stern-Himmelshausenite peres esimene totter olla? Seda ma ei usu. Sa oled mõistlikum, kui ise arwad, ja teed wiimaks muidugi seda, mis meie praeguses olekus kõige mõistlikum on, see on: sa kosid miljonäri tütre ära — jää aga rahule! — aga sa armastad asjata aega wiita. Wiiwituses peitub hädaoht! Minu wõlapärijatel on wing ninas — nad tungiwad korraga igast küljest pääle. Kui nad aga kuulewad, et sina Stewardi tütrega kihlatud oled, siis kannatawad weel. Praegu wõime kõik peasta — paari nädala pärast wõiks see juba hilja olla. Noh — mis sa ütled?“
Enne kui Benno midagi wastata jõudis, kõlises uksekell ja toapoiss tuli teatega, et üks inimene paruni herrad tungiwalt näha soowida.
„Kes see on?“ küsis parun kurja aimates.
„Wana Renkel,“ wastas toapoiss.
Parun kortsutas kulmu ja ütles wäga kõrgilt: „Seleta temale, et mina nii wara kedagi jutule et wõta.“
„Juba seletasin, paruni herra, aga tema ei lähe ära.“
„Siis wiska ta uksest wälja.“
Toapoiss läks. Eestoast kuuldus jäme sõnawahetus, sellepääle lühike rüselemine, ja siis ilmus söömatoa ukse wahel punaste, ümarguste põskedega ja ümarguste lapsesilmadega wanadlase meesterahwa pää, kelle tagant toapoisi hale kelminägu paistis.
„Paruni herra, see häbemata inimene ei lase ennast wälja wisata,“ kaebas toapoiss, wõõra kuuesaba wiimse jõuuga nii äkisti tõmmates, et kärts taga oli.
„Paruni herra!“ algas nüüd ka ümarguste põskede omanik heleda, lõikawa häälega Eesti keeles, „mul on paruni herraga wäga kibedasti waja rääkida — kiskuge mind lõhki, aga enam ma ei wõi oodata, paruni herra!“
Paruni otsaesine punetas, tema silmist paistis meeleäritus ja natuke kahetsust selle kena aja järele, mil see
