79
Parun Stern-Himmelshausen oli selle juhtumise järeldusel terwe päewa kui haige. Ta istus oma kirjutusekambris luku taga, ei söönud lõunalaual peaaegu midagi ega teinud häält. Wastu õhtut läks ta ilma kellegile sõna lausumata wälja.
Ja warsti pääle kell üheksat, kui poed kinni pandud oliwad, seisis parun Stern-Himmelshausen Langbergi maja õues, nagu omal ajal Saksa keiser Heinrich IV. Kanossas, ja koputas kinnise ukse pihta. Leena oli wist juba ette walmistatud, sest ta tegi ukse ilma pikema jonnita lahti ja walgustas seekord ka treppi, ei jätnud aga siisgi oma nurinat awaldamata: „Tea mis pagana jooksmine see nüüd õige on — ei saa enam peaaegu ühtegi õhtut rahu.“
Kui parun Langbergi kambrisse astus ja selle kitsust, madalust ja kehwa sisseseadet nägi, tundis ta kolmweerandit oma põrmusse sõtkutud herrasmeelest tagasi tulewat. Ta ei andnud Langbergile, kui see istmelt tõusis ja kõrgele külalisele kuni keset tuba wastu läks, mitte kätt, wõttis enne kui Langberg ise laua ääres istet ja ütles oma harjunud ladusal wiisil: „Kuule, Juhan, mis wigurid sa teed? Miks sa ei taha oma wana mõisaherra juurde tulla?“
Langberg keeras lambi tahi kõrgemale, nagu tahaks ta paruni nägu paremini walgustada, istus külalise wastu, wahtis kui tardunult tema otsa ja kostis iseäraliku rõhuga: „Herra, kust wõtate Teie õiguse, minule sina ütelda?“
Wanamehe silmad oliwad külmad ja kõwad kui klaas. Parun läks araks.
„Aga armas Juhan,“ algas ta peaaegu paluwalt, „sina… Teie olete eestlane ja minu endine ori.“
„Eestlane wõi sakslane — see on praegu ükspuhas,“ seletas Langberg kärsitult. „Mina olen kõige päält inimene, niisama kui Teie, ja nõuan inimese õigust. Kolmekümne aasta eest teenisin Teid kord raha pärast, nüüd olen ise peremees. Mina olen Tallinna teise gilde kaupmees — ärge seda unustage, paruni herra!“
„Noh, noh, küllap pean meeles,“ waigistas parun.
