— 9 —
Kaalu Kaarel arwas: Parem pool muna kui tühi koor! Ütles siis: „Minugi poolest. Olgu kaup kindel. Lööme käed!“
Ja löödigi käed. Kaalu Kaarel müüs selle osa, mis tulihänna saagist temale langes, 10 rubla eest Männa Mihklile. Männa Mihkel hõerus kasuliku kauba pärast rõõmul käsi ja rehkendas oma wõitu. Wist oli tulihänd Otsa onu raha kastist tuhandeid toonud.
„Kas oled tõesti nii rumal ja hakad tulihänna eest, keda iialgi ei ole olnud ega praegu ole olemas, raha maksma!“ ütlesin ma manitsedes ja hoiatades Männa Mihklile.
Mihkel aga naeris. „Ma tean, mis ma tean!“ ütles ta.
Ma nägin, mu seletamine ei aidanud midagi. Mehed oliwad tulihänna usu peale kindlad.
Juba tuliwad kottide toojad, igal ühel pool tosinat neljawakalisi kottisid turjal. Need jaotasiwad nad eneste wahel ära. Ainult mina ja Kaalu Kaarel jäime ilma, kõik teised saiwad toojate käest kotid.
Nüüd ei olnud enam takistust, mis mehi keelas metsa minemast tulihänna käest saadud raha ära tooma. Enne minekut lugesiwad nad weel oma pead ära ja leidsiwad, et tosinast ainult kaks puudus. Arwu poolest kõige wähemalt oliwad siis tugewamad kui seitse rätseppa, kes Türgi sõtta läksiwad.
