— 104 —
Tahtis kawalusega krati hinge wõtta. Kratt käinud ööse warandust toomas ja maganud päewal tua lakas penni peal. Tõnis löönud penni pulgad wälja. Kratt kukunud kolinal kõige penniga rehealla maha. Pole teine aga surnud, äganud natuke aega ja läinud jälle laudile tagasi.
Tõnis katsunud kratiga uut kawalust. Wõtnud tündrise koti, sidunud rehealla aampalgi külge rippuma ja käskinud kratti seda kulda täis wedada. Kui täis ei saa, lubanud krati leiwast lahti lasta.
Kotil lõiganud Tõnis aga põhja alt ära. Kõik kuld kukunud põrandale. Sealt korjanud Tõnis kulla kokku. Kratt pole pettusest midagi aru saanud, waid wedanud wäsimata iga ööse kulda kokku. Aga ei kott saanud täis. Wiimaks ei mahtunud kuld enam kusagile, pool rehealust olnud juba täis, aga kratt tassinud ikka edasi.
Kui Tõnis weel kratti taga kiusanud, põlenud Tõnise tuba ära. Warsti selle peale surnud ka Tõnis ise ära. Pärast Tõnise surma istunud must kass puusärgi juures. Kui keegi kassi hirmutanud, käinud kassi iga karwa otsast tule sädemed wälja.
Pärast Tõnise matmist ei nähtud kassi enam.
Kõik arwanud, et wanapoiss Tõnise hinge enesele pärinud.
