— 112 —
gemata toimetas mees oma tööd. Korra nägi tütar ometi kogemata warjult, et mees oma tulihända lusika labadest ja wanadest kulbi wartest walmistas.
Tulihänd sai walmis. Mees teist kohe tööle saatma. Ütles: „Mine mõisa! Asjad kisu kõik puruks, raha aga too minu kätte. Herrale enesele anna häid mütsakaid, aga ära sa ta hinge wõta!“
Tulihänd läks. Leidis esiti kalli kapi. Purustas selle kohe ära. Edasi minnes leidis hulga riideid. Kiskus need kõik räbalateks. Rebis selle peale woodi riided pihuks ja põrmuks. Ei jätnud mõisas midagi terweks. Tugewa raha kasti pigistas nagu muna koore puruks. Raha aga wiis peremehe kätte.
Homiku, kui herra tahtis ülesse tõusta, ei olnud terwet riiet kusagilgi selga panna. Herra jooksis kööki ja tahtis teenreid sugema hakata, aga teenrid ei teadnud asjast midagi.
Herral ei aidanud muu nõuu kui saatis kutsari kohe linna. Laskis mitme saja rubla eest uusi riideid tuua. Pani uued riided selga, wõttis kahe rauaga püssi kätte ja jäi ise wahti pidama. Kartis, et keegi jälle tuleb kurja tegema.
Pool ööd oli möödas. Korraga kuulis herra ukse lahti tehtawat. Herra tõmmas püssi winna ja ootas tulijat. Aga kedagi ei olnud näha.
Äkisti sai herra niisuguse matsu, et wasta seina lendas, püss käest maha kukus ja herra isegi
