Ühe pastlaga mehed tulihända püüdmas.
Naljajutuke eeskõne asemel.
„Kratt!“
„Tulihänd!“
„Pisuhänd!“
„Puuk!“
„Wedaja!“
Kõik neid nimesid kuulsin ma peaaegu ühe korraga, kui korra sügisesel pühapäewa õhtul pimedas mööda Kuki küla tänawat koju poole sammusin. Ühe pere õue wärawas istus hulk mehi osalt wärawa, osalt aia peal, osalt seisiwad mõned. Ma jõudsin parajalt nende ligidale, kui äkisti wali hüüd mitmest suust kõlas: „Kratt!“ „Tulihänd!“ „Pisuhänd!“ „Puuk!“ „Wedaja!“
Esimesel silmapilgul ehmatasin ma wähä. Ehmatasin sellepärast, et ehk mulle niisugusid auu nimesid antakse, ehk ma küll kudagi wiisi ennast ei teadnud neid ära teeninud olewat.
See kohkumine kestis aga kõigist silmapilgu. Ju järgmisel silmapilgul tõusis mulle ilma süüta olemist tulihänna asjus tundes julgus südamesse. Julgesti küsisin sellepärast meeste hulga käest: Mis wiga?“
