— 69 —
mees“. Siiski pian ma tunnistama, et see wõrdlus lonkab: ütleme parem: tulihännaks tonti nimetada on umbes seesama kui lõwit kassiks hüüda, kus juures ma ometi mitte nende sõnadega ei taha seda tähendada, nagu oleks tulihänd tondist niipalju suurem kui lõwi kassist. Lõwi on kasside tõugu, aga ise on siiski weel kass olemas. Nii olgu minugi poolest tulihänd tondi tõugu, langegu tontide, see on kurjade waimude kilda, aga peale selle on iseäraline tont weel olemas. Tulihända wõrreldagu minu pärast kassiga; see teeb kahju, aga toob ka kasu, nii et teda kasu pärast majaloomaks peetakse; lõwi kasust ei tohi me midagi rääkida; lõwi külwab enese ümber hirmu ja kartust, paneb kõik, kes teda näewad, wärisema, otsegu tontki oma ilmumisel inimesed enamisti wärisema paneb.
Üsna ilusasti on Saal oma raamatus „Üleüldine isamaa ajalugu“ wahet teinud tulihänna ja tondi wahel, näidates, et tondid palju pahemad ja kardetawamad waimud on ja kurja nõuuga inimeste seas hulguwad. Seda Saali seletust pian ma õigeks kiitma, ehk küll Saal tondile muidu koguni wähä ruumi on pühendanud. Igapidi selgub, kui rahwa usku wähägi uurime, et tulihända tondist täiesti ära tuleb lahutada, ehk muidu oleks kõik meie seletus liig üleüldine ega täidaks sugugi oma ülesannet.
Sell põhjusel ei arwa ma tarwilikuks tondist siin pikemalt rääkida, ehk tonti küll wäga huwita-
