— 77 —
warandust otsimas. Niisugune inimene on ju just wõera waranduse wedaja, waranduse kandja, õnnetooja, s. o. kes enesele käib õnne toomas. Ma mõtlen, et wedaja edespidi alati niisugust imelikku tulihända wõiks tähendada ja kui talle weel teisi nimesid tahetakse anda, siis olgu need warakandja ja õnnetooja. Seda arwamist ja ettepanekut ei wõi ma Paabeli segaduse walitsemise pärast tulihänna suguseltsis nimede andmisel põhjendada, aga ma loodan, et me wist eksiteele ei sattu, kui me inimlikule tulihännale wedaja jäedawaks nimeks paneme. See nimi tähendaks täiesti sarnase inimese loomu ja ei annaks inimesele enesele suuremat tegewuse walda kui see on, kuhu ta wõim ulatab.
Seega tähendagu wedaja alati inimest, tulihänd aga waimu.
Lõpetuseks pian weel nimetama, et üks wana jutt mitme teisendiga leitakse, kelles räägitakse, et inimene pikali heitnud, mis peale hing sitika, kärbse, parmu wõi muu sarnase lendawa eluka näol wedajaks läinud. Siin sai hing ihust hoopis lahutatud. Pööras keegi inimese sell ajal, kui hing wälja läinud, teisiti ehk pani midagi suu peale ette, nii et lendaw loomuke suhu tagasi ei pääsnud, siis jäi niisugune inimene kas mitmeks päewaks ilma eluta; ta härkas wast siis ülesse, kui suu jälle wallale seisis.
Esimesed wedajad oliwad siis tawalised immesed, need teised wedajad ainult inimeste hinged,
