— 98 —
tade riietega isand põõsast wälja, wäike poisike süles. Isand ütelnud mehele: „Sa küll minu pärast ei wilistanud, aga ma tulin siiski! Mull kahju nähes, kui palju waewa sull hobuse otsimisega on!“
Mees ei teadnud sugugi arwata, et niisugune isand wanasarwik ise on. Ütelnud teisele: „Kust mina isandat teadsin kutsuda. Otsin juba tüki aega hoost, nii et pea uimane!“
Isand pannud poisikese sülest maha ja ütelnud: „Kauple see poisikene enesele poisiks, siis ei juhtu sulle millalgi niisugusid äpardusi!“
Mees waadanud poisikest ja hakanud siis ise naerma: „See tahab ju isegi kaitsmist! Mis teener niisugune on!“
Isand wasta: „Ei ole wiga! Küll see nii palju teeb kui sina tarwitad. Saad kohe näha!“
Pööranud siis poisikese poole ja ütelnud: „Mine, otsi mehe hobune metsast ülesse!“
Silmapilk kadunud põlwe kõrgune poisike wõsasse, tulnud aga warsti hoost ees ajades tagasi.
Mehel meel hea, et hobuse kätte saanud.
Isand ütlema: „Noh nüüd nägid, et mu poisikene küll wõib su soowi täita! Wõta ta enesele aga poisiks! Ega ma sinu käest suuremat maksu nõua. Kümne aasta pärast piad sa minule poisiks hakama, ainult mõneks päewaks!“
Mees olnud selle kaubaga rahul. Saanud aga ka aru, et wanasarwik teda oma wõrku püüab petta. Ütelnud sellepärast wanalepaganale: „Kui
