Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/11

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

10

jäänud liig lühikeseks. Seejuures olewat aga wa’ hea Jaak täieste süüta. Aga teatawal määral süüta ka noorik Liisu. Tohib siis talutüdruk wastu panna, kui mõisaherra tema peale silma heitnud! Liisu meeldib saksale, saks wõtab ta mõisa toatüdrukuks ja auustab teda oma — sõprusega. Ori täidab käsku, nagu orja kohus on. Aga mõisniku helde sõprus ei jää tagajärjeta. Sellest poleks wiga, kui mitte parun Riesenthal naisemees ja inimestel lobisewad suud ei oleks. Kui kergeste ei wõi mõni sõna sinna kukkuda, kust teda soowimata kõrw leiab! Kas seda pahandust tarwis!

Jaak Luts, ühe kuuepäewa-koha teomees, kutsutakse ühel päewal herra juurde.

„Jaak, kas tahad peremeheks saada?“

„Oh, armuline herra, miks ei tahaks!“

„Wõid saada. Aga enne pead naise wõtma.“

„Ega sest kedagi ole!“

„Pead mõisa Liisu wõtma.“

„Hea meelega.“

„Kohta ei wõi ma sulle aga oma wallas anda, annan sulle wõeras wallas. Mõistad?“

„Tänan auulikku herrat!“

„Lähed tulewal pühapäewal Liisuga kirikherra juurde. Saad mu käest pulmadeks wiiskümmend rubla.“

Jaak langeb peaaegu põlwili, kui ta paruni reit

kaapab.

„Aga seda pea meeles, Jaak: laps, mis Liisul saab olema, on sinu laps! Kas mõistad?“

„Muidugi minu laps,“ kordab Jaak küürutades. „Kelle laps ta siis peab olema, auulik paruni herra!“

„Sinu laps, kui ta ka — kui ta ka — nah, kui ka ta sinu laps ei ole! Sellest pead aru saama!“