121
wele linnale hukatust oleks toonud. Elanikud pidiwad omale peawarju otsima, kust leidsiwad. Teisel sõja-aastal raiuti ka kenad paju- ja pihlaka-puiesteed, mis suures ringis wallide ääri palistasiwad, armuta maha. Waewalt suutis rüütelkonna-peamees parun Ungern wäikest Laste-aeda Harju wärawa ees seeläbi peasta, et ta kindral Bergile oma isiklikul wastutamisel tõotuse andis, pisikest puiestikku kohe maha lüüa lasta, kui waenlane linna laskmisega ähwardab. Mis hädaohtu walli taga, merest eemal olew Laste-aed laskmise puhul kindlusele ja linnale tegi, jäi tallinnlastele arusaamataks.
Suur põgenemine algas. Kes wähegi wõis, otsis maal wõi wäikestes, merest eemal olewates linnades warjupaika; wähemast saadeti naised-lapsed ja kallim kodune warandus linnast eemale. Ei olnud enam sõiduriistu ja hobuseid küllalt, et kõiki ahastawaid põgenejaid ja nende mammonat kaitsele kanda. Kirikumõisad, köstrimajad, Paided, Rakwered ja Haapsalud kogusiwad hirmunud naisi, lapsi ja kangest soost argpüksa täis. Keda äri ja amet linna sundis jääma, püüdis oma koda ja wara seeläbi pommide ja tule eest kaitsta, et ta pööningud ja kuurid liiwa täis laskis tuupida. Öösetel ehmatati kodanikkusid sagedaste asjata lärmi läbi sängist wälja; juba pidi pommitamine algama. Ei midagi. Nii läks päew päewa järele, nädal nädala järele mööda, waprad kodanikud jõiwad hulga raha joogimajades „julguse-wõtmiseks“ ära ning ikka weel ei tahtnud esimest pommi tulla.
Inglise-Prantsuse laewawägi admiral lord Napieri all oli küll Soome lahte ilmunud, Alandi saarel enne seda Bomarsundi kindluse ära häwitanud ja siis mõne kaitseta Soome rannalinna peale tuld andnud, aga Tallinna, Kroonlinna, Sweaborgi peale ei tahtnud ta hammas hakata;
