137
Kui noormees wõera naisterahwa wastas istet wõtnud ja pilgu tema peale heitnud, pidi ta enesele tunnistama, et ta harwaste nii ligitõmbawat, soojust sünnitawad neiu-nägu on näinud. Kui ta keha poolest nii suur, nii täidlane poleks olnud — seda naisterahwast oleks ta näo pärast päris lapsukeseks wõinud pidada. Seda arwamist aitasiwad kaks asja ta näos soetada: ta silmad ja suu. Just niisuguse laia, põhjani läbipaistwa, põhjani loetawa pilguga waatab süüta lapsuke inimese peale, ning just niisugune puhkew, pakataw, igast mõtlewast, uuriwast wöödist waba suukene on lapsukesel, keda weel elumõrudused ja elukawalused pole puutunud. Ning selle suu ja nende silmade ümber oli näokene, mille õrnus piima ja werd meelde tuletas.
„Mõtelge ometi, isand Lutz, see tütarlaps seal on linna redusse jooksnud — oma lihase ema juurest ära põgenenud, — seesama noor inimene, kes Teie ees istub, minu kadunud wenna wiimane laps!“
Nõnda algas wana Tiina oma seletusi sel pühalikul jutluse-toonil, mida ta ikka tarwitas, kui mõni jõle sündmus sessinatses kurjas ilmas tema waga südant erutas. Kõneledes waatas ta ühe pealt teise peale ja ta pärani aetud silmadest paistsiwad ehmatus, jälkus ja kombelik wiha.
„Ja mispärast on ta redusse jooksnud?“ rääkis ta edasi. „Mispärast on ta minu, oma tädi, juurest, keda ta elus üksainus kord on näinud — see oli umbes kuue aasta eest, kui ma nelipühis maal käisin — mispärast on ta minu juurest pelgupaika tulnud otsima — kuuekümne wersta tagant minu juurest warju ja pelgupaika tulnud otsima? Kas wõite seda arwata, isand Lutz? Kas Teile niisugune hirmus asi wõib mõttesse tulla?… Halastaja taewas, ja seda peab meiesugune ühest saksast kuulma, suurest saksast,
